Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 119mm, f/5.6, 1/60s, ISO-800

 

Monitore oli põnev jälgida. Püüdsin ette kujutada, mida tähendab 11 kilomeetri kõrgusel 500 kilomeetrit tunnis kihutada. Et kas pead aknast välja pistes kõrvad ikka pea külge jääks... hmm... Temperatuuriks näidati üle -50 kraadi. Arvasin, et nii kõrgel on veelgi hullem pakane, sest 50 kraadist külma kohtab minu mäletamist mööda ka maa pinnal Siberi avarustes, aga ma peaks selle teadmise hiljem igaks juhuks üle kontrollima. Igatahes lennukis oli hea ja soe. Sõbralikud hispaania stjuuardid pakkusid jooke ja sööke, aga see viimane küll kella kolme ajal eriti ahvatlev ei tundnud ning seekord jäi siis lennukitoidu proovimine vahele.

 

Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 46mm, f/4.0, 1/60s, ISO-400

 

Ja ühtäkki olimegi kohal. Esimeseks ehmatuseks oli lennukist välja astudes meeletult tugev tuul. Järgmine emotsioon oli tajumine, et see tuul on mõnus ja soe. Ninna lõi tuttavlik troopikataimede lõhn. Edasised päevad möödusidki justkui sooja fööni all. See jäi aga ikkagi lõpuni saladuseks, kas selline meeletu tuul on iseloomulik Kanaaride talvele, või möllab see saarel aastaringselt, mis poleks ka imelik, sest see pisike saar asub võimsa Atlandi ookeani külje all ja lääne poole minnes lähim suuurem maatükk on 5000-6000 kilomeetri kaugusel asuv Ameerika manner. Ida pool tuleb maa muidugi palju kiiremini vastu, sest Gran Canaria saar asub umbes 300 kilomeetri kaugusel Aafrika rannikust.

 

Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 18mm, f/3.5, 1/40s, ISO-400

 

Lennujaama kell hakkas saama pool viis. Päikesetõusuni jäi veel 2,5 tundi. Hola Gran Canaria!